Viimane päev välireklaamiks

Täna on viimaseid tunde võimalik teha Euroopa Parlamendi valimisteks välireklaami. Juba 16. aprillist karistatakse selle eest kui rikkumine on ilmne. Seekord on minu huvi nende vastu väike. Mis mind üllatab, on Reformierakonna välireklaamide puudumine. Nad vaesekesed jäid vist pindade borneerimisega hiljaks. Isegi IRL on endale saanud vaid postide otsas asuvad ajalehe suurused pinnad, kust siis Tunne Kelam ja Ene Ergma vaatavad ülevalt alla. Mina valijana pean neile alt üles vaatama. Tühjagi ma selliseid inimesi valin, kes panevad oma pildi tänavatele ja samas on vähemalt 10 aastat olnud Brüsselis või 11 aastat Riigikogu esimehe ametis. Nad mõlemad on ju tuntud ja ootaks rohkem kui lihtsalt pilti.

Sotsiaaldemokraate pean Reformierakonna abiparteiks ja neile hääle andmine läheb peremehele. Isegi kui juriidiliselt on nad eraldi, siis hinges on nad alati koos võimul olnud. Või on peremees võtnud mõne teise abipartei.

Keskerakonna loosungist ei saa mina aru ja selle pärast ma isegi ei läheks valimisjaoskonda. Kuigi sealsed inimesed oleksid kaalumist väärt, siis olen nõudlikumaks muutunud ja tahaksin midagi muud.

Ülejäänud väikeste parteide ja üksikkandidaatide välireklaame pole ma nägema juhtunud aga arvan, et neid tehti pigem kampaanias fotode ärakasutamise eesmärgil.

Välireklaam saab otsa aga mina pole selgusele jõudnud, keda toetada. Loodetavasti on järgmised nädalad sisukamad ja debattide käigus või nende endi lehti lugedes leian ka meelepärase valiku, keda võiksin julgelt soovitada ka 2019. aasta järgmistel valimistel. Seekord lõpetavad saadikud olid ju täielik ebaõnnestumine, sest pooled neist hülgasid oma erakonna (Ojuland, Oviir, Savisaar-Toomast), Padar tuli lühikeseks ajaks ministriks ja Tarand ning Kelam on valikuna alati olnud vastumeelsed.