Millest tulevad hambaaugud? Ainult bakteritest.
Põhjuse ja tagajärje vaheline seos ei ole vähemalt hambaaukude puhul üldtuntuks tehtud. Räägitakse küll söömisest, happerünnakust (mida peatab teatud tootja nätsu närimine) ja suhkrustatud jookidest. Need on soodustavad tegurid, mitte algne põhjus – bakterid.
Vaatasin hiljuti Kanal 2 eetris olnud Roald Johansoni saadet „Hambutu Eesti.“ Selles äratas tähelepanu, et suure osa hambad kaotanud inimesed ei suutnud välja tuua selle põhjust. Pigem kordus lugu, et kõik oli korras kuni nende mingi eluaastani ja siis algas kiire halvenemine. Kaks naist seostasid hammaste olukorra halvenemist rasedusega. See on kindlasti riskitegur, sest organism kasutab mineraalaineid uue elu hüvanguks. Ühe naisega oli vist nii, et käis hammast välja tõmbamas aga sealt tuli põletik, mis levis lõualuusse ja sealt edasi. Ühe mehe lugu oli selline, et käis hambaarsti juures ja selle järel tuli hammaste väljalangemine.
Inimese valitud söök ja suhkrujook on ikkagi tagajärg, mitte hambaaukude põhjus. Hambaprobleemid tulevad bakteritest, mida on suus väga suures valikus. See on nagu muude bakteritega näiteks nahal. Nad on seal alati olemas, isegi kui desinfitseerime seebi või muu puhastusvahendiga. Kahaneb nende hulk aga nad ei kao. Nemad ei ründa inimest, hoopis kaitsevad teiste „vaenulike“ bakterite eest. Samasugune olukord on ka inimese suus olevate bakteritega. Väikse lapse suus on need temaga üles kasvanud. Hoopis erinev olukord on siis kui tema suhu sattub baktereid mõnelt teiselt inimeselt. See on põhjus, miks lapse lusikas on ainult temale ja see ei tohi käia lapsevanema või teda toitva täiskasvanu suust läbi. Kui sellel täiskasvanul on hambaaugud või kaaries, siis saab seda põhjustavad bakterid ka laps endale.
Selles saates ahastati hammaste halva olukorra üle ja räägiti riigi vajadusest kompenseerida hambaravi. Sai kaamera ette tuua reformikas Vilja Savisaar-Toomasti. Ometigi jäeti ütlemata, et vanemad nakatavad lapsi hambaauke põhjustavate bakteritega kui lutsivad nende lusikat või musitavad. See viimane oli ühes aastaid varasemas saates, mis rääkiski bakterite ja hambaaukude seostest. Kui need „halvad“ bakterid on saadud, siis inimese poolt ohtlikeks peetavate söökide ja jookide tarbimisel juhtub see, et bakterid saavad „toitu“ ja hakkavad oma kahjutööd tegema.
Mis kasu oli Roald Johansoni saatest kui ta ei kasutanud kordagi sõna bakter? Isegi tema saates olnud hambaarstid ei maininud seda. Need samad hambaaukudega emad annavad ka oma lastele hambaaugud. Sellest ei räägi ka arstid, sest nende sissetulek tuleb tagajärgede ravimise eest. Kui nad ütleksid igale patsiendile, et hamba probleemid tulevad bakteritest, siis paarikümne aasta pärast toimuks nende patsientide arvu drastiline langus. Väikestele lastele ei antaks halbu baktereid ja kehvade hammastega inimest suudeldaks ainult huultele, ilma sügavamale minemata. Selles teises varasemas saates vist oli selline selgitus, et täiskasvanu suus on bakterite tasakaal juba paigas ja neile on ohutum kokkupuude võõrast suust saadud „halbade“ bakteritega. See võis ka lohutus olla, sest inimese tajust annavad huuled ülesuure osa ja selle äravõtmine jätaks naudingu olemata. Ma mäletan ühest loengust pilti, kus ajusignaalide tundlikkus oli huultega sedavõrd suur, et inimese pea oligi pooles ulatuses huuled. Milleks siis suitsetatakse kui nauding saadakse huultest ja mitte suitsust kopsudes? Suitsus olevad ained tekitavad pigem sõltuvust, peamine nauding saadakse huultega. Milleks naistele huulepulk kui meestel on selle värvist üsna ükskõik?
Suus olevate bakterite tagajärgedest saame kõik aru. Sellel teemal tuleks teha saateid, mitte küündida nende põhjustatud kahju kirjeldamiseni.